Puurkaevud

Veeanalüüs: mida vaja teada

Veeanalüüs ja seonduvad mõisted võivad esmapilgul näida keeruliena. Kaevuveest veeproovi võtmine on tõsine asi ning tehtud vigu on hiljem võimatu parandada. Sellepärast tuleb proovi võtmiseks saadud juhendeid äärmiselt hoolikalt järgida ja pigem jätta veeanalüüs atesteeritud võtjate teha.

Nimelt saab veeanalüüsi tulemusi kasutada vaid juhul, kui veeproov on võetud korrektselt (ja ametlikult). Kui tavaline veeanalüüs on vastavate laboratooriumide töötajatele rutiinne töö, siis tavainimesele võivad tulemused paista üsna arusaamatud. Pärast põhimõistete ja tervisekaitsenõudeid kehtestavate määrustega tutvumist saab veeanalüüsi tulemuste tõlgendamisega hakkama igaüks, kel on asja vastu huvi. Abiks on mõned alljärgnevad kaevuveeuuringutega liituvad mõisted. Kaevu kordategemisele või muudele suurematele vee kvaliteeti mõjutavatele tegevustele hinnangu andmise võib siiski jätta professionaalide hooleks.

  • Veeanalüüs: bakterite näitajad
    Mikrobioloogilise analüüsiga kindlaks tehtud Escherichia coli, coli-laadsete bakterite, enterokokkide ja kolooniate arvu määramise tulemused. Kolm esimest näitavad, kas vesi on saastunud heit- või pinnaveega; käimlast või sõnnikust pärit reostusega. Nende bakterite näitajad peavad olema 0.
  • Lämmastikuühendid
    Nitraatide, nitritite ja ammooniumi esinemine näitab üldiselt, et kaevuvee kvaliteedile on mõjunud väetised, reovesi või hapnikupuudus. Lämmastikuühendite kõrge sisaldus võib esineda kaevudes, mis paiknevad põldudel või nende vahetus läheduses.
  • Vesinikioonide kontsentratsioon ehk pH
    Neutraalsest erinev pH ei ole otsene oht tervisele, kuid liigne happelisus võib näiteks veetorusid söövitada. Eestis joogivee pH-ga probleeme ei ole, see kõigub 7,0 ümber.
  • Elektrijuhtivus
    Vees lahustunud mikroelemendid ja soolad suurendavad vee elektrijuhtivust. Kõrgenenud elektrijuhtivus iseenesest pole probleem, kuid see väljendab tavalisest kõrgemat mineraalidesisaldust vees, sealhulgas ka näiteks kloorisisaldust.
  • Oksüdeeritavus
    Kaevu seisukorda väljendavad permanganaatse hapendumuse meetodil määratavad väärtused, mis näitavad, kui palju hapenduvaid ühendeid on vees. Näiteks, suur huumusesisaldus tõstab permanganaatse hapendumuse väärtust.
  • Raud ja mangaan
    Küsimus pole tervisekahjustustes, vaid vee lõhna ja maitse halvenemises, ka võib muutuda pestava pesu värvitoon. Raud ja mangaan põhjustavad paljudes kohtades tüüpilisi probleeme – kööginõudele ja seadmetele ladestuvad setted, pesupesemisel ilmnevad värvimuutused.

Millistest ametiasutustest ja laboritest saab Eestis tellida veeanalüüsi ja kaevu seisukorra hinnangut?

Joogivee mikrobioloogilisi ja keemilisi omadusi uuritakse Tervisekaitseinspektsiooni (TKI) laborites, Veterinaar- ja Toidulaborites ja suuremate vee-ettevõtete laborites, need kõik on akrediteeritud laborid. Joogivee kvaliteedi kontrollimiseks võivad proove võtta atesteeritud proovivõtjad, teiste isikute võetud proovid ei sobi joogiveekvaliteedi ametlikuks hindamiseks. Vee radioloogilisi uuringuid tehakse Keskkonnaameti kiirgusosakonna laboris või Tartu Ülikooli Füüsikainstituudis. Oma veevärgi kaevu, millest võetakse alla 10 m³/ööpäevas või mida kasutab vähem kui 50 inimest, seisukorda hindavad ja nõustavad tervisekaitseinspektorid ainult juhul, kui vee kvaliteedi tõttu tekib võimalik ettenähtav oht inimese tervisele; ülejäänud juhtudel tuleb pöörduda erafirmade poole. Erinevate laborite hinnakirjad on erinevad, analüüsi maksumus sõltub määratavatest näitajatest.

Millised võimalused on kaevuvett puhastada (kui reostus ei johtu põhjaveest)?

Kui vesi on mikrobioloogiliselt reostunud, siis tuleb joomiseks ja kõikideks toidu ja nõudega tehtavateks toiminguteks kasutatavat vett keeta. Keemiliselt reostunud vee puhul keetmine ei aita. Keetmine on lühiajaline lahendus, reostusallikas tuleb kiiresti välja selgitada, seejärel likvideerida ning kaev puhastada ja desinfitseerida. Kaevusid võivad reostada suured üleujutused, kuid tihti piisab sellestki, kui veevõtmiseks kasutatakse erinevaid ämbreid või ei pesta ega desinfitseerita pidevalt kasutatavat ämbrit. Mikrobioloogilise reostuse puhul tuleb kaev kohe puhastada ja desinfitseerida. Kõigepealt tühjendatakse salvkaev täielikult, välja võetakse ka muda, põhja ning seintele sattunud/settinud esemed ja muu reostus. Vajadusel remonditakse kaevu seinu ja seejärel pritsitakse need üle 3%lise naatriumhüpokloriidi lahusega (arvestusega 0,5 l lahust 1 m² pinna kohta) ja oodatakse, kuni kaev on veega uuesti täitunud. Eelnevalt peab olema välja arvutatud kaevus oleva vee kogus ja vajaminev kloori sisaldava desinfitseerimisvahendi kogus. Kaevude puhastamine ja desinfitseerimine on hea ette võtta suvisel kuivaperioodil. Täpsemad juhised leiab Tervisekaitseinspektsiooni kodulehelt.